Vahe talu lugu algab sellest, kui minu isapoolne vanavanaisa Jakob ostis endale selle koha eelmise sajandi alguses päriseks. Siis oli talu suurus ligi 30 ha, mis oli tolle aja kohta suurtalu. Talumaade hulgas oli nii põllumaad, kui metsamaad. Elu läks nii nagu läks ning pärast sõda, mis ei jätnud puudutamata ka meie peret, maade ning loomade võõrandamist, elas vanavanaisa Jakob siin kuni oma surmani, 1964. aastal. Jakobi üks tütar oli Salme, kes oligi minu vanaema. Salme leidis Kudina külast endale kaasa Ilmari, kellega neil sündis kolm last: Hillar (minu onu), Ivar (minu isa) ja Sirje (minu tädi). Minu isa on oma lapsepõlve suved siin veetnud.
Pildil on vanaema Salme, vanaisa Ilmar, seisavad Hillar ja Ivar (minu isa, noorem poiss). Süles minu tädi Sirje (1950. algus)
1964. aastaks olid Jakobi lapsed oma elu peal ning talu jäi tühjaks ning läks lõpuks võõrastele. Kelle jaoks see polnud kodu vaid elukoht. Kui minu isa 1988. aastal siia naases ning 1990. aastal talu endale sai, oli koht rääma lastud. Enam-vähem elamiskõlbulik oli elumaja, laut oli varemeis, ait veel püsis ja uue sauna oli viimane omanik talvepuudeks ära kütnud. Kurb. Kuid ma ei mäleta oma vanaema Salmet kunagi nii õnnelikuna kui neil esimestel aastatel, kus ta juba vana naisena sai oma koju tagasi tulla. Mille taaselustamisse ta pani oma südame ja kahjuks ka keha. Kuid ta jõudis elu lõpuks oma koju.
Mina tulin siia päriseks koos tütrega kaheksa aastat tagasi. Nüüd on minu kord seda kohta hoida ja väärindada. Et minu vanavanaisa ja vanaema ja isa töö ja armastus elaks edasi. Mõtlen ma kui korrastan vanavanaema isutatud sirelihekki või istun puhkehetkeks vanavanaisa ehitatud saunavundamendi varemeil.